Ülivarajane partenokarpne kornišon, millel on võimas taim ja kimpviljumine. Viljakandvus algab 37.-38. päeval.
Iseloomustab väga intensiivne kasvujõud, eriti vegetatsiooni alguses. Sõlmevahed on keskmise suurusega.
Viljade omadused:
* Viljumise tüüp: "multifruit" — soodsates kasvutingimustes 2-4 (kuni 5) vilja ühes sõlmes.
* Värvus: Tumeroheline, vilja alumises osas heleroheline "täht".
* Pind: Keskmise arvu keskmise suurusega ogadega.
* Suurus: Pikkus 10-11 cm, pikkuse/läbimõõdu suhe 3,1-3,2.
Agrotehnika:
Sobib talviseks-kevadiseks tsükliks külviga jaanuari lõpust (köetavatesse kasvuhoonetesse) ja kevad-suviseks perioodiks (kütmata kasvuhoonetesse).
* Taimede tihedus: 2,2-2,5 taime ruutmeetri kohta.
* Kujundamine: Soovitatav kasvatada ühevarrelisena.
* Väetamine: Reageerib hästi väetiste kasutamisele.
* Koristamine: Stabiilselt kõrge saagikuse säilitamiseks tuleb saaki korjata iga päev.
Eelised: Võimas kasv, ühtlased tumerohelised viljad, kibeduse puudumine ja tihe konsistents. Ideaalne kurk soolamiseks, konserveerimiseks ja värskelt tarbimiseks. Vastupidav stressiolukordadele ja temperatuurikõikumistele.

* Külmutamine on üks populaarsemaid köögiviljade säilitamise viise, kuna võimaldab talletada maksimum koguses vitamiine ja kasulikke aineid.
Kurke on kõige parem külmutada kuubikutena. Kõvad, värsked, mitte ülekasvanud ega kibedad kurgid pestakse hoolega, kuivatatakse (sobivaim on käterätikuga kuivatamine, et vähendada vee kogust miinimumini) ja lõigata kuubikuteks. Seejärel pannakse kurgid õhukese ühtlase kihina alusele ja asetatakse külma. Peale seda, kui kuubikud on külmunud, pannakse nad tihedalt kilekotti, seejuures surutakse liigne õhk kotist välja, seotakse kinni ja pannakse sügavkülma.
Kurke võib lõigata mitte ainult kuubikuteks, vaid ka viiludeks ja ribadeks. Kuubikud on eelistatumad, kuna neid kasutatakse sageli okroška, vinegreti jaoks. Head on nad ka keefiri ja maitserohelisega smuuti jaoks.
Ribadeks lõigatud kurgid sobivad rohkem salatiks koos värske kapsaga, tükkidena aga salatiks koos tomati ja kapsaga.
Tükikesi saab panna võileiva peale või kasutada kaunistusena. Peamine tingimus – lisada salatisse külmunult. Siis imevad nad kiiresti endasse salati kastmeid, sulavad, seejuures ei kaota nad ei maitset ega aroomi ja ei lagune. Ainus, mida peab arvestama, on et salati kastet, nt majoneesi, tuleb lisada veidi vähem, arvestades kurgist välja imbuvat mahla.
Ülekasvanud kurke võib külmutada naturaalse tooniku saamiseks: kurgimahl on hea vaheldus poest ostetavale kosmeetikale.
Kurgid peenestatakse blenderis või lastakse läbi hakklihamasina, seejärel surutakse marlitüki abil kuivaks, saadud mahl valatakse jääkuubikute valmistamise vormidesse ja pannakse sügavkülma. Ööpäeva möödudes pannakse kuubikud eraldi kilekotti või karpi. Kurgimahlaga tupsutatakse nägu ja dekoltee piirkonda.
Looduslik toonik pinguldab nahka, pleegitab pigmendilaike, vähendab väikseid kortse.
Külmutada võib ka soolakurke. Kindlasti on kõik olnud olukorras, kus peale 3-liitrise purgi avamist jääb osa kurke mingil põhjusel söömata. Et mitte raisata külmikus purgile ruumi või visata korralikud kurgid minema, lõigatakse soolakurgid kuubikuteks ja pannakse sügavkülma. Koos nendega võib külmutada maitsvat kodust kurgisoolvett (talvel pole sellist saada, seepärast tuleb seda hoida ja kasutada).
Mugavam on soolakurkidest teha kandilised pakendid, nii on nad külmikus tihedalt üksteise vastas. Nende kõrgus peaks olema külmiku kasti kõrgusega võrdne, maht aga selline, et korraga ära tarvitada. Vormimiseks sobib mistahes taara, nt piima- või mahlapakend, taaskasutatav plastikkarp. Pestud ja kuivatatud nõusse pannakse kilekott, kuhu on pandud kuubikuteks lõigatud soolakurgid, valatakse peale soolvesi, suletakse kott ja pannakse sügavkülma. Toidule lisatakse külmunult. Soolvees külmutatud kurgid on eriti sobivad rassolniku ja azuu sisse.

